Ajalugu

Tallinn-Kääriku traditsiooni algus ulatub aastasse 2003 (vasakult: Tõnu Pullerits, Indrek Roosileht, Arno Mikkor, Aivar Hannolainen). Foto autor: Arno Mikkor

 

Kangelased läbi aegade
Läbi aegade on Tallinn-Kääriku retke edukalt lõpuni sõitnud 85 inimest, kes on ühtekokku saanud kirja 203 finišikorda. Retke edukalt lõpetanud ratturid tähestikulises järjekorras:

Neiud (kordade arv):

  1. Evelin Sula (1)
  2. Hanna Ernits (2)
  3. Heleri Koltšin (1)
  4. Jana Põldver (3)
  5. Kairi Kivistik (2)
  6. Kaisa Kaasik (2, finišeid 1)
  7. Kati Taal (1)
  8. Kristina Kasatkin (2)
  9. Liis Truubon (1)
  10. Liisalotte Elme (1)
  11. Maarja-Hellen Matla (2)
  12. Maie Uusväli (3)
  13. Meeli Laos (9)
  14. Merilin Vihmaru (1)
  15. Milena Naar (3)
  16. Reeli Susi (1)
  17. Signe Siil (1 kord tandemrattaga)
  18. Silja Saar (2)
  19. Tuuli Hark (1)

Noormehed (kordade arv):

  1. Aavo Moltsaar (1)
  2. Aivar Hannolainen (2)
  3. Aleksandr Ess (1)
  4. Aleksandr Sajenko (2)
  5. Alo Suursild (2)
  6. Andre Gregor (2, finišeid 1)
  7. Andres Päsoke (3)
  8. Arno Mikkor (2)
  9. Ats Allikmets (1)
  10. Boriss Guibadulin (1)
  11. Dheerendra Yadav (1)
  12. Egon Teepere (1)
  13. Ergo Laansalu (3)
  14. Hannes Vallimägi (1)
  15. Harri Parker (2)
  16. Harro Hoog (4)
  17. Henry Griin (1)
  18. Hillar Saare (6)
  19. Indrek Roosileht (9)
  20. Jaanis Palm (1)
  21. Jaanus Sepp (5)
  22. Jürgen Arund (2, finišeid 1)
  23. Jürjo Väli (2, finišeid 1, aga see tandemTÕUKErattaga)
  24. Kaupo Karja (6, finišeid 4, neist üks tandemTÕUKErattaga)
  25. Kristjan Kuldsaar (2)
  26. Kristjan Pilt (1)
  27. Kristjan Soodla (1)
  28. Madis Pärn (1)
  29. Marek Saar (1)
  30. Marko Vilberg (4)
  31. Mart Maasikmäe (2)
  32. Martin Kadastik (3)
  33. Martin Ringo (2)
  34. Mihkel Ernits (1)
  35. Meelis Pärjasaar (3)
  36. Mikk Kimmel (1)
  37. Mikk Saar (2)
  38. Märt Saum (1)
  39. Neeme-Andreas Eller (1)
  40. Ove Kangur (1)
  41. Paul Liias (8)
  42. Petri Hütt (3)
  43. Priit Pikk (2)
  44. Priit Tiganik (2, finišeid 1)
  45. Rain Kattai (4)
  46. Rainis Suits (7)
  47. Raino Tarbe (1)
  48. Rasmus Tomsen (3)
  49. Raul Luha (10, neist 1 tandemrattaga)
  50. Rein Raikna (2)
  51. Riho Briker (1)
  52. Riho Tarbe (12, finišeid 11)
  53. Sten-Ander Ojakallas (1)
  54. Taavet Utt (1)
  55. Taavi Piller (2)
  56. Tanel Aus (1)
  57. Tarmo Pajusaar (2)
  58. Tarvo Hein (4, finišeid 3)
  59. Tarvo Reinpalu (1)
  60. Timo Tae (2)
  61. Tõnis Tohver (1)
  62. Tõnu Pullerits (4)
  63. Urmo Ustav (6)
  64. Vahur Suurküla (3)
  65. Virgo Siil (1)
  66. Ürgo Saaliste (1)

 

Mis paneb inimesi väntama 250 kilomeetrit?

Liis Truubon
: “Osa võtma ajendas tahtmine teada saada, kas olen suuteline rattaga sellist maad läbima. Ning muidugi vahva seltskond, kellega selline ettevõtmine läbi teha. Tulemuseks oli, et olin suuteline, kuigi korra oli ka täielik madalseis. Sain hea kogemuse võrra rikkamaks ning natukene rohkem ennast tundma”

Mikk Saar: “Sõitma ajendas enese proovilepanek ja lihtsalt tundus olevat äge ettevõtmine.”

Milena Naar: “Sõitma tulin, et end proovile panna ja teada saada, mis tundeid tekitab 250 km järgemööda rattal väntamine, hoolimata sellest, kas paistab päike või ladistab vihma ja on tugev vastutuul. Kõike on ette tulnud!”

Hillar Saare: “Peamiselt osalen selle pärast, et Käärikule on bussiga kindlasti igavam sõita kui rattaga (ma ei ole bussi ega autoga käinud, tegelt ei tea). Rattaga on iga kord midagi uut kogeda. Vett, tuult, päikest, kukkumisi, meeletut tempot, väsinud pilke, raskeid otsuseid (kas minna Otepäält või mitte), grupi koostööd. Aga kõige olulisem – mõnusaimat tunnet kohale saabudes ja saunas lihaseid lõdvestades õllet libistada.

Märt Saum: “Mind ajendas aastal 2008 sõitma sügav huvi rattaspordi vastu, grupisõidu kogemuse puudumine ja enese proovilepaneku soov. Ka soov näha, kuidas nii pikal sõidul grupisõit välja tuleb, kuna tegu ikka erineva tasemega ratturitega ja seal peab koostööd tegema, et kohale jõuda. Väga hea kogemus oli, õpetab teistega arvestama, kuna endalegi meeldib rohkem üksi sõita.”

Meelis Pärjasaar: “Esimene kord 2004 läksin läbima seda hullu ettevõtmist selleks, et ennast proovile panna ja sellest kogemusest osa saada – eelneval 2003. aastal olid ju esimesed 4 hullu selle ette võtnud ja ära teinud. Ma enne ei uskunud, et see võimalik on. Aga kui nemad hakkama said, pean ju mina ka saama. Saingi. 2005. aastal tulin sõidule sellise vormiga, et olin enne seda see hooaeg 10km sõitnud. Ehk panin ennast proovile, kuidas on see maa ilma trennita läbida. Kukkus lihtsalt nii välja, et ei sõitnud enne, kuid kuidagi tuli loll mõte ennast ikkagi ära regada. Viimased 60 kilomeetrit läbisin algul ühe valutava põlvega, pärast Otepää mägede vahel kahe valutava põlvega. Ilmselge vähese trenni viga. Aga läbi tegin selle kiusuga ja teadmisega, et ma seda ju suudan – eelmine aasta ju sain hakkama. Huvitav tähelepanek – teisel korral olid jalad järgnevatel päevadel palju vähem valusad, kuigi füüsiline vorm oli kehvem. Eks see teooria peab siis järelikult paika, et õlle aitab piimhape tekkimist vältida. Ilmastikuolusid õnnestus selle tripi jooksul näha kõike, mida loodusel eestis jaanipäeva paiku pakkuda suudab. Algab asi rõske jaheda ilmaga, mõne tunniga on päike väljas, siis saab soojendusdressi maha koorida. Veel mõnda aega, siis kisub palavaks. Kuskil 150km kaugusel tuli uni peale – on ju ainult mõni tund magada saanud. Vahepeal on une ja tuima väntamise tulemusel selline tunne, et kukun kraavi – võtab ratta seljas “nokkima”. Võibolla on oma osa siin ka eessõitja käiguvahetaja hüpnotiseeriv vahtimine. Õhtu poole kisub tuuliseks, mõne minuti pärast kallab paduvihma. Mõned kilomeetrid saab siis tugeva taganttuule ja paduvihmaga 40-50km/h kihutades jõutud söögikohani, kus katus peakohal. Paras aeg paus teha ja praadi süüa, et siis tunni pärast edasi sõita. Kohale sai jõutud pimedas, 23:30 paiku.”

 

Marsruudivalik
Tallinnast Käärikule sõitmiseks on kolm peamist võimalust: Viljandi maantee, Tartu maantee ja Piibe maantee. Arutletud on ka Pärnu kaudu Käärikule minemist, kuid seda pole veel seni kunagi tehtud, kuna selle marsruudi valik on seotud kõrgema riskiga – kunagi ei tea, mis ilm toob ning mis on grupi keskmine tase. Otsuse, millist teed sõidetakse, teeb grupp nädal enne sõitu. Aastate lõikes on valitud järgnevad trajektoorid:

2003 – Tartu mnt, Põltsamaa, Võrtsjärv, Kääriku
2004 – Viljandi mnt, Mustla, Kääriku
2005 – Viljandi mnt
2006 – Viljandi mnt (läbi Otepää ehk pikem ring). Omapäraseks tegi sõidu see, et teel oldud 20-st tunnist 18 sadas vihma, kusjuures üldiselt Eestis nii vihmane ei olnudki – ilmselt liikusime täpselt vihmapilvedega koos. Nii mõnigi rattur tundis esimest ja siiani viimast korda elus, et jalale toetuda ja pedaale vajutada on raske lihtsalt seetõttu, et jalatallad on veest krimpsus.
2007 – Viljandi mnt
2008 – Piibe mnt
2009 – Viljandi mnt (sõideti veel läbi Otepää, st Pikasillalt ei keeratud tavapäraselt paremale Puka ja Sihva peale, vaid pandi otse edasi suurema ringiga läbi Otepää)
2010 – Viljandi mnt
2011 – Viljandi mnt
2012 – Viljandi mnt
2013 – Viljandi mnt
2014 – Viljandi mnt
2015 – Viljandi mnt
2016 – Viljandi mnt
2017 – Viljandi mnt

 

Huvitavaid fakte
Esimesele matkale minnes ei olnud keegi osalejatest läbinud 250km-ga võrreldavat distantsi. Tõnu oli läbinud 140 km ühe päevaga, Indrek 120 km, Aivar ja Arno alla 100 kilomeetri. Matk kulges valdavalt ladusalt, korralik lõuna võeti Põltsamaal ning suplemas käidi Võrtsjärves. Ärevusmoment tekkis viimastel tõusudel, kui Tõnu tunnistas, et oleme eksinud, sest rada ei klapi kaardiga. Siiski leiti õige niidiots ning finišisse jõudis seltskond 21.30 paiku.

2005. aastal tegi Kaupo Karja matka läbi jalgrattal Ereliukas, startides mitu tundi peale teisi, vedades lippu ning tehes veel midagi, mis jääb siinkohal mainimata, kuna seda fakti on raske uskuda, kui pole ise näinud.

2006. aastal tulid Tallinn-Kääriku matka starti vanakooli kokkupandavast rattast valmistatud tandemtõukerattaga Kaupo Karja ja Jürjo Väli. Teades tõukeratta väiksemat keskmist kiirust, alustasid tõukeratturid TTÜ eest Kääriku poole kl 4.00 toimunud ühisstardi asemel 2.00. Kahjuks tuli tandemtõukerattal katkestada 32. kilomeetril, sest rehvi mantel kulus ära ning purunes.

2013. aasta läks ajalukku väga rohke osavõtjate arvuga – sõidule registreerus ametlikult 21 inimest, lisaks sõitis Tõnu Pullerits teekonna hiljem üksi 8,5 tunniga läbi ning jõudis Käärikule vaid pool tundi peale teisi. Seejuures neist 22-st inimesesest olid 15 esmakordsed Kääriku osavõtjad. Kaupo Karja sõitis küll suure osa maad kaasa, kuid keeras omajagu enne lõppu plaanitult oma otsa mujale. Seega tema sel korral finišit kirja ei saa, aga üldkokkuvõttes võib öelda, et kõik ratturid saavutasid oma püstitatud eesmärgi. Eraldi ära märkimist tasub veel Tõnu Pulleritsu osavõtt. Kuna ta ei saanud töölt õigel ajal tulema, siis startis ta üksi alles pealelõunal ning sõitis kogu maa maha 8,5 tunniga. Kuigi üldiselt peaksime ametlike finišite hulka arvestama pigem just selle Kääriku retke ürituse raames üheskoos sõitnud inimesi, siis antud juhul võib niivõrd tubli tulemuse ja üsna lähedase finišeerimisaja tõttu talle siiski ametliku finišikorra kirja panna. 2013. aasta suurendas Kääriku sõidul läbi aegade finišeerinud neidude arvu 7-lt 13-le ehk 86% ning noormeeste arvu 35-lt 44-le ehk 26%.

2014. aastal tegid oma ammuse (ja väga märkimisväärse) eesmärgi teoks Kaupo Karja ja Jürjo Väli. Olles 2006. aastal proovinud Tallinn-Kääriku otsa läbida tandemTÕUKErattaga, pidid nad peale 32 km läbimist ratta tehniliste probleemide tõttu katkestama. Nüüd, 8 aastat hiljem keevitasid nad kokku uue ja spetsiaalselt selleks retkeks mõeldud tandemtõukeratta, millega ka edukalt kogu teekonna läbisid.

2015. aasta viis osalejate arvu uude kõrgusse – retke tegid ratastel läbi 27 inimest, seejuures katkestajaid ei olnud. Ära märkimist väärib veel see, et kõige staažikam osaleja Raul Luha jõudis sel retkel kümne osaluskorrani ning varemgi korduvalt sportlikkusega silma paistnud Kaupo Karja sõitis edasi-tagasi, läbides vähem kui 30 tunni jooksul 500 kilomeetrit.

2016. aasta retke iseloomustas varasemast interaktiivsem kaasaelamisvõimalus – koostöös TTÜ Filmiklubi ja Event Media OÜ-ga toodeti retke ajal pidevat videostriimi, mida lisaks Tipikas.tv-le kandis üle ka ERRi portaal Novaator. Selle väga pika päeva jooksul sai jälgida nii otsepildis ratturite kulgemist kui näha ka paljusid varasemaid meie üritusi puudutavaid videomaterjale. Selle eest, et videovoog otse-eetris ei katkeks, hoolitses kogu 18-tunnise perioodi jooksul Kaupo Kuusemäe. Interaktiivsusele andis oma panuse ka asjaolu, et kasutasime tol päeval aktiivselt Zello nimelist häälsuhtlusrakendust, mille abil oli kaasaelajatel võimalus ka ise grupiga reaalajas ühendust pidada ning seega ka video live-ülekandesse sekkuda.

 

Parandused ja täpsustused käesoleva veebilehe suhtes saada aadressile aivarhannolainen ätt geemail punkt com.